HÜÜRU KÜLA 760
(Ivi Tomingas´e ettekanne 2001. aastal küla juubeliüritusel)
Küllap olete tähele pannud, et paljud külad tähistavad tänavu 760 sünnipäeva ehk siis esmamainimist kirjalikus allikas. Tegelikult oli küla olemas enne, mida tõendavad arheoloogilised leiud allika ümbrusest, märgistatud on rauaaja asulakoht, kuid kirjasõna on tunnistatud otsustavaks dateeringuks ehk nagu tänapäevalgi olete kogenud – paber on see, mis maksab.
Niisiis 1219 vallutas Taani kuningas Valdemar Tallinna ja suure osa Põhja-Eestit. Uute valduste haaramisel on ju oluline teada, mida ja kui palju siis saagiks saadi ja nii asusid Tallinnast teele 5 munkade gruppi, kes pidid ümberkaudsed külad ristima ja ühtlasi üle lugema majapidamised.
Aastaks 1241 pandi saadud andmetest kokku nn Taani Hindamisraamat e. Liber Census Daniae, kus olid kirjas külad Põhja–Eesti territooriumil, sealhulgas ka Hüüru küla, tollase kirjapildi järgi HIUCENKYLAE, hilisematel aegadel on veel erinevaid nimekujusid Hyrenkylle-1535, Hürküll 1684, Hüür, Hüüro 1732a.
Taani hindamisraamat on siiani alles ja tallel Taani Riigiarhiivis.
Üks grupp kirjeldas keskmiselt 12 küla, selles grupis, mis Hüürus käis, osutus suurimaks Pääsküla 20 adramaaga ja väiksemaks Tänassilma küla 3 adramaaga. Hüürus oli 10 adramaad –igati harju keskmine. Mis see adramaa on: lühidalt 1 adramaa oli põlluala, mida suutis aastaringselt harida 1 mees 1 hobusega ehk nagu teadlased on välja arvutanud 1adramaa võrdus 8 ha. Hiljem on adramaa suurused muutunud (näit.19 saj 1adr.kohta 4 täismeest ,1/4 mees ja naine) Niisiis Hüüru küla põllumaid olid 80 ha. Karja -ja heinamaad kuulusid kogu külale.
Teatavasti pärast Jüriöö ülestõusu (1343-45) müüs Taani Eesti alad Saksa ordule ja praktiliselt pandi alus nn balti–saksa erikorrale, Hüüru küla maad kuulusid von Rosenitele, kes hiljem on need edasi pantinud.
Teada on, et veskit on mainitud aastast 1557 seoses üleminekuga Tln.komtuuri valdusesse, hiljem Blasius Hochravele koos juurde kuuluva 2 adramaaga, ühesõnaga enne Põhjasõda elasid küla ja mõis eraldi ehk siis eri omanike all.
Pärast Liivi sõda (1558-83) läks Eesti ala Rootsi kuningriigi alla, paljud mõisad riigistati, kui enamasti jäid rentnikeks samad balti parunid. Siinkohal ongi ehk sobilik heita kiirpilk Hüüru mõisa ajaloole, millest on teateid juba 1371 aastast kui Harku mõisa karjamõisast omanik Robert von Ungern Sternberg. Karjamõis oli peamõisa maadele rajatud ja temaga majanduslikult ühenduses olev väike mõis, kus harilikult peeti osa mõisa karjast. 1560 a. on Hüüru peamõisast eraldunud ja seostatud ka eelpool nimetatud veskiga ja omanikuks või rentnikuks Konstantin von Weymarn.
1650 a. kaardi järgi asus küla jõest kirde suunas, maanteest läänes ja umbes 1 km kaugusel mõisast.
Jõuamegi Põhjasõja juurde, kuid peab meelde tuletama, et enne seda laastas Eestit veel näljahäda, lisaks siis sõda ja katk, nii et Harjumaal hävis 84 % elanikest. Aastal 1712 loenduse aluses elas Hüürus 20 meest, 18 naist, 10 hobust, 5 härga ja 7 lehma. Kuna tsaar Peeter I põlistas balti aadli privileegid ja katk oli teinud oma töö – liideti külamaad mõisamaadega. Mõis kuulus pärast Põhjasõda Wrangelitele. Rahvaarv hakkas pärast sõda kasvama nii sisserände mõjul kui ka seetõttu, et katkust pääsesid noored ja tugevad, kes uued pered lõid.
1725 on teada, et Hüürus elas juba 72 inimest (võrdluseks Murastes 51, Keilas 341)
1848 on aadlimatriklisse Hüüru mõisa omanikuks kirja pandud Charlotte Baronin Ungern-von Sternberg koos lastega. XIX saj. on olnud mõisate õitseajaks Eestis ja sellest ajast on arvatavasti ka praegune põhiosa ehituslikult pärit.
1816 talurahva seadusega loodi vallad, Hüüru kuulus Harku valla alla, talupoegadele anti liignimed ja lõpuks algas ka talude pärisostmine.
Kardinaalsed muudatused on seotud muidugi Vabadussõjaga ja selle lõppedes 1920 a.riigistati kõik mõisad, sh. loomulikult ka Hüüru mõis.
Siitpeale (vähemalt aastast 1925 on aruanne esitatud Hüürust) algab mõisahoone lugu kui Harku koolimaja ajalugu.
1939 õppis koolis 80 last ja juhatajaks Heino Vammus, kool oli siis 6-klassiline. Pärast sõda on klasside arv muutunud, aga sellest ajast on siin inimesi, kes asja ehk paremini teavad. Kool oli Hüüru mõisahoones 1973 aastani.
Vallad likvideeriti pärast sõda, asemele külanõukogud ja mõisas asus Harku Küla TSN Täitevkomitee 1947-1975
1970 a. elas külas 189 inimest ja küla piirkonnas oli külanõukogu, Harku haigla, apteek, sidejaoskond, algkool ja raamatukogu.
Külanõukogu alla kuulusid “Kakumäe kalur”, “Sangari”, “Lembitu”, “Bolseviku”, “Kindluse” ja “Koidu” kolhoosid, Karjaküla, Vääna osakond ja Saue sovhoosi Harku osakond.
1977 aastast alates kuulub Hüüru küla Saue valla alla.
1987a. elanikke 208.
Olemegi õnnelikult tänapäevani jõudnud ja siinkohal jätkavad juba need, kes ise Hüüru küla minevikku mäletavad
KRONOLOOGIA
Muinasaeg: Kultuurimälestiste riiklikku registrisse kantud mälestise seas on Hüürus asulakoht I saj.maj. ja 3 kultusekivi.
Perekond Leiten on leidnud oma põllumaadelt, mis asuvad asulakoha läheduses, mitmeid huvitavaid leide.Fotod nendest on interaktiivse arhiivi rubriigis “Fotod”.
Tinalusikale tehakse veel ekspertiisi.
Taani Hindamisraamat 1241 Hüüru küla kirjalik esmamainimine, HIUCENKYLAE nime all, 10 adramaaga küla.Erinevad nimekujud läbi aegade:
1535-Hyrenkylle, 1684-Hürküll, 1732-Hüür, Hüüro.
Hüüru mõis ja veski XIV sajandil koos Harku mõisaga kuulusid Tallinna komtuurile Hüüru mõis, vesiveski ja laialdased maa-alad.
1560 läänistas ordumeister Gothard Kettler Tallinna kodanikule Blasius Hochgravele truu teenistuse ja sõjakahjude hüvitamiseks Hüüru mõisa ja veski.Veski juurde kuulus 2adramaad ja 2 üksjala kohta.
1574 ja 1585 on Stockholmis kinnitatud vendade Blasius ja Hinric Hochgrave õigust
1640 on läinud Hochgravedele veel Hüüru küla 11 adramaad ja Lehmja karjamõis.
Blasius Hochgrave oli Mustpeade vennaskonda kuulunud Tallinna kaupmees ja rae liige.Mõisnikupõlve ei saanud ta aga kaua nautida, sest langes 11.sept.1560 Tallinna kaitsmisel.Tema mälestuseks on püstitatud nn Marta tänavarist, mis on vanim Tallinna eraisikule pühendatud mälestusmärk.
Hohgravede meesliini lõppedes läks Hüüru kaasavarana Wrangellide suguvõsale.1670-1678 dokumentidest ilmneb, et Wilhelm Wrangell omab Hüüru mõisa ja veskit, samuti pärast Põhjasõda on Hüüru mõis 2 4/5 adramaaga hinnatud ja härra assessor Wrangellile kuuluvana märgitud.
Samas Tallinna Linnarhiivist leitud dokumentide põhjal on Hüüru veski omanikuks aastatel 1680-1684 Tallinna kaupmees Albrecht Fianti.
Anton Friedrich von Wrangell (1698-1755) Hüüru pärishärra ja Pivarootsi, Kirimäe ja Sippa meeskohtunik. Tal oli abikaasa Marie Julianaga s.von Grotenhielm(1701Paslepa -1781 Hüürus) 12 poega ja 6 tütart.
Lesestunud Maria Julianal tuli kohtus käia (vt.dok.1761) teise lese Beata Rebinderi (Saku mõis)vastu, kes nõudis Hüüru mõisa müümist võlgade katteks.
poeg Joachim Friedrich von Wrangell , major (1735-1813), abielus Helene Juliane von Ferseniga, neil oli 2poega ja 5 tütart.
poeg Karl Gustav von Wrangell (1775-1826), major, teenis nooruses Preobraschenski polgus , suri 52 aastaselt Tallinnas närvipalavikku.
1827 avalikul müügil omandas Hüüru mõisa Harku mõisa omanik Peter Ludwig Kontantin von Ungern-Sternberg.(1779-1836), Vene sõjalaevastiku kapten oli tol ajal üks rikkamaid mehi. (vt.Fotod) Tema isa Otto Reinhold Ludvig oli kuulus nn”Ungru krahv”.Peter Ludwig Konstantinile kuulusid Hiiu Suuremõisa, Võnnu, Keskvere, Tagavere, Undla, Nõva, Alavere, Lehmja, Harku ja Hüüru mõisad.Tema abikaasa Wilhelmine Charlotte oli 1848 aadlimatriklis kui Hüüru mõisnik. Samas 1831 a (vaata interaktiivne arhiiv-dokumendid)kohtuasjast ilmneb, et härrasrahvas sel ajal ise Hüüru mõisas ei elanud ja järelevalvet teostas mõisa üle vallatalitaja Tõnso Rein ja tema abi Vaino Jüri, kes täitsid ühtlasi mõisapolitsei funktsiooni.
1875 Harku, Hüüru ja Lehmja mõisad müüakse tiibadjutant Carl Gustav Robert Eginardi poeg Ungern-Sternbergile(sünd.1845 Kärdlas-1908 London)
1893 sai Hüüru mõisast Rannamõisa kõrvalmõis, mis kuulus von Weymarnite suguvõsale kuni mõisa võõrandamiseni 1920.
Muinsuskaitseameti ajalooline õiend kirjeldab Hüüru mõisa kui ühekorruselist hoonet, mille historistlik kiviosa on ehitatud 19.saj kolmandal veerandil(ilmselt Carl Gustav Roberti ajal) ja lõpetati puitosana 19 saj lõpus. (ilmselt von Weymarnite ajal). Teada on, et Carl Gustav Robert teostas põhjalikke ehitustöid ka Harku mõisas ja rajas 8oom allee Harku mõisast Tallinna poole ja teise Harku mõisast Hüüru poole.
1921-1973 asus Hüüru mõisahoones Harku 6-klassiline algkool.
1947-1975 Harku Küla TSN Täitevkomitee
Koos kooliga kolis mõisahoonesse raamatukogu, mis tähistas sel aastal oma 130-ndat aastapäeva.
Mõisahoones on tegutsenud 1990-ndatel aastatel teabetuba ja Kaitseliit, pillimehed ja naisannsambel
2000 registreeris end ametlikult eakate selts “Sügiskuld” ja 2007 MTÜ Hüüru Külaselts